Measure how fast your brain responds to visual stimuli.
Kui ekraanil sähvatab roheline, tundub teie reaktsioon hetkeline. Tegelikult toimub nende sekundiosade jooksul pikk sündmuste ahel: valgus langeb võrkkestale, muundub närviimpulssideks, need liiguvad nägemisnärvi kaudu kuklakoorde, sealt suundub signaal otsustavatesse piirkondadesse ja alles seejärel liigutuskoorde, mis juhib sõrme.
Iga selle ahela lüli lisab oma millisekundid. Just seetõttu on lihtsa nägemisreaktsiooni keskmine aeg täiskasvanutel umbes 250 millisekundit, samas kui reaktsioon helile on märgatavalt kiirem — umbes 170 millisekundit, sest kuulmistee on lühem.
Isegi ühe testi piires erinevad teie voorud kümnete millisekundite võrra. See ei ole mõõtmisviga, vaid närvisüsteemi tegelik omadus: tähelepanu tase muutub pidevalt mikrolainetes. Seepärast on testis viis vooru, mitte üks — keskmistamine kõrvaldab juhuslikud hüpped.
Reaktsioonikiirus saavutab tipu umbes üheksateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel ning hakkab siis aeglaselt langema — orienteeruvalt kaks kuni kolm protsenti kümnendis. Unepuudus mõjutab reaktsiooni tugevamalt, kui enamik inimesi eeldab: üks magamata öö aeglustab seda umbes sama palju kui mõõdukas annus alkoholi. Kofeiin annab väikese, kuid mõõdetava võidu.
Elukutselised lauatennisemängijad, vehklejad ja e-sportlased saavutavad regulaarselt tulemusi vahemikus 180–220 millisekundit. Osa sellest eelisest on kaasasündinud, kuid märkimisväärne osa tuleb treeningust: kogenud sportlane ei reageeri niivõrd kiiremini, kuivõrd ennustab varem, mis juhtuma hakkab.
Teie tulemus sisaldab ka seadmete viivitust. Ekraani värskendussagedus lisab kaheksa kuni kuusteist millisekundit, USB-klaviatuur veel mõne, juhtmeta hiir veidi rohkem. See tähendab, et tegelik bioloogiline reaktsioon on kuvatud arvust veidi kiirem, kuid inimeste võrdlemisel see ei loe, kuni kõiki mõõdetakse ühtmoodi.